Üks väikene idu: riiklikud usupühad

Viimasel ajal kipun üha tihedamini mõtlema, miks meil on nii palju kindlaks määratud riiklikke usupühasid, seda enam, et ametlikku riigiusku meil Eestis ei ole ning ateistide hulk siin riigis on üks maailma suurimaid. Kuna pühapäevases online-Postimehes oli mhartikkel sellest, kuidas Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon sooviks riigipühadena näha ka nn vene jõule, siistekkis mul küsimus- kasme ei võiks riigina üles näidata innovatiivsust ning pakkuda meie inimestele täiesti uutmoodi lahendust?

Igale inimesele võiks olla eraldatud teatud arv nn (riigi)pühasid, mida ta siis vastavalt usu- ning südametunnistusele vajalikul hetkel välja võtta saaks. Kes tahab pidada kristlikke jõule ja ülestõusmispühasid, kes õigeusklikke jõule, kes talvist ja suvist pööripäeva, kes ramadani või hoopis midagi muud. Kui põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, siis sellest lähtuvalt võiks olemata olla ka kõigile riiklikult ette kirjutatud kindlad (kristlikud) pühad. Kes tahab, võtab püha välja kasvõi oma sünnipäeval. Kõikidele kohustuslikuks riiklikeks pühadeks võiks jääda vaid vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, võidupüha ning (äkki ka) aastavahetus. Sellisel moel ei jääks äri ju tegelikult pea kunagi seisma – õigeusujõulusid pidavad inimesed töötavad kristlike jõulude ajal ja vastupidi.

Muidugi on valdkondi, kus vähemalt esmapilgul oleks seda süsteemi ehk keeruline rakendada — nt koolid, lasteaiad — ent usun, et mingi lahenduseni saaks jõuda siingi, nt pakkudes õpilastele tulevikus paindlikumat ja individuaalsetest võimetest ning vajadustest lähtuvat õppekava vms. Küsimus oleks muidugi, kas õpilase puhul tuleks lähtuda tema vanema(te) usutunnistusest või nt lapse enda usutunnistusest, sest kuigi sageli need ühtivad, siis on ka palju olukordi, kus lapse usutunnistus on vanema omast hoopis erinev. Võib-olla peaks koolid end üldse igasugusest religioossusest (mh kristlikest jõulupidudest) puhtana hoidma, tutvustades lastele vaid usundiõpetuse raames võimalikult palju erinevaid maailmausundeid, et lapsed saaksid hiljem ise valida, kas ja mida nad usuvad ning mida tähistamise vääriliseks peavad?

Ise – nagu ühele setule kombeks – olen pigem õige- ning Pekousku, samas olen ka pigem lihtsalt «spirituaalne» kui «religioosne» ehk teisisõnu mulle meeldivad mitmete religioonide ja usunditega kaasas käivad kombed või hõng, aga reaalset usku millessegi Kõrgemasse mul ei ole. Mulle meeldib ääretult õigeusukirikutes eviv maagiline aura, sellele omane laulev kõneviis ning viirukihõng. Samuti meeldib mulle baptismiga kaasnev joovastunult laulmine, pigem mustanahalistele omane emotsionaalne kõneviis. Üks korralik joig – olgu see siis kuu, metsa või mõne vaimu poole – toob külmavärinad ihule. Lähimate sugulastega oma vanavanemate haual einestamine, nendele mõeldes toosti tõstmine ning kogu surnuaeda kord aastas enda alla mattev sagimine, teretamine, leelotamine nagu päätnitsal Saatse külas, jätab südamesse korraga nii sooja heaolutunde kui rahutu tagasiigatsuse. Läbiraputav emotsioon ning muusika on minu religioon.

Ent ometi on keeruline igal suvel endale vähemalt päätnitsakski töölt vabu päevi kaubelda, rääkimata õigeusu jõuludest või muudest — minu hinge jaoks olulistest — tähtpäevadest…

http://tritoom.blogspot.com

Leave a Reply

You must be logged in to post a comment.
Главная / Üks väikene idu: riiklikud usupühad